Veresulased

Äikesepilvede all kõuemürina taustal
kostis võimas lahinguhääl.
Maapind verest imbund juba kaugel laukal -
need me esiisad veresulased.
Nad võitlesid me maa ja kodude eest,
et saaks puhtaks vale usu hing;
nii nad läksid kuis mitu tuhat meest,
ei surma kartnud nende hundirind!

Vikatitest tehtud mõõgad,
veel viimsest terasest sai taotud relv.

Nende hinged polnud loodud alla andma,
reeturlikkus sai julmalt tasutud.
Nemad ka manasid tuld ja tõrva taevast alla,
võõra usk selle kõrval kasutu.
Nii nad võitlesid; hambad ristis, mõõgad käes,
ei langenud põlvili vaenlase ees,
raiusid kuis näljas hundikari,
sest ühes hundis elab üheksa meest.

Tulnud võõrad, lihtsalt et haridust meil anda,
kuid valede jumalate ees me omas veres põlvili
pidime orjaiket kandma.

Ei reeda me maad, ei vanemaid,
ei põlist usku, ei paganaid,
vaid hoiame iidseid hiite aegu,
ohvrikive ja kiviaedu.
Las elavad hiied, las elavad kivid,
las nad elada äikeses,
hoiame hunte, hoiame metsi -
nad osa meie veresulastest!

Tulge nüüd võitlema, me vili põleb!
Mõõgad käes, terasest, nõrgumas verest.

Terasest hinged, terasest mehed,
julgete huntide väed.
Hinges musta ja palju tööd,
rakused jalad ja rakused käed.